Doviđenja, Hrvatska!

Kolm kuud on möödunud lausa linnutiivul.   Asjad on meil juba peaaegu pakitud.  Reedel asume jälle teele.     Seekord on kahju lahkuda - Horvaatia on nii armsaks ja koduseks saanud!   Isegi horvaatia keelest on kenake ettekujutus tekkinud.   Muide, homme on mul eksam :)
Hakkan kindlasti puudust tundma meie igaõhtustest jalutuskäikudest Maksimiri pargis põliste tammede ja pöökide all.   Tallinnas sellist võimalust pole.   Ja väga paljudes kohtades ei ole.   Medvenica mäed ja matkarajad oma suurepäraste vaadetega jäävad meelde mõlkuma....   Igal nurgal asuvad kodused kohvikud....
Nii head cappuccinot, kui siinsetes kohvikutes, ei saa lähiajal kindlasti mitte kusagilt.   See mõnus paks vaht, mmmm!
Poleks ealeski uskunud, et minust võiks "horvaatlane" saada - aga nii see on!
Doviđenja, Hrvatska!   Nedostajati ću ti!

Rastoke.

Möödunud laupäeval käisime muinasjutulises kohas nimega Rastoke.  (http://en.wikipedia.org/wiki/Rastoke)  Rastoke asub umbes poolel teel Zagrebi ja Plitvice vahepeal.   Tegemist on ajaloolise vesiveskite asumiga kahe  jõe - Slunčica ja Korona  ristumiskohas.  Jõgede ristumisel on tekkinud sadu pisikesi ja suuremaid jugasid ning kärestikke.  Kuna Rastoke ise asub orus, siis seda imelist vaatepilti on võimalik jälgida ka kõrgemal asuvalt mäeküljelt.   Külas on säilinud algupärased vesiveskid, millest mõni jahvatab jahu veel tänaseni.

Koht meenutab tõepoolest stseeni mõnest muinasjutufilmist.  Igal sammul on tunne, et samblase kivinuki tagant ilmub nähtavale härjapõlvlane või metshaldjas.   Pole raske mõista, miks siinne ümbrus on andnud palju ainest erinevate legendide ja muistendite tekkeks.

Muide siin leiutati (esimene?!) pesumasin :)   Veinivaadile puuriti augud sisse ning asetati joa alla.  Osad majapidamised pidid seda varianti veel siiani suurte tekkide-vaipade ja muu sellise pesemiseks.

Horvaatia loodus on tõesti võimas ja imetlusväärne!   

Plitvička jezera rahvuspark

Eelmisel laupäeval käisime ära Plitvička jezera rahvuspargis.  (http://en.wikipedia.org/wiki/Plitvice_Lakes_ National_Park ja pargi koduleht: http://www.np-plitvicka-jezera.hr/en/)   Olime sinna juba ammu minna tahtnud, kuid jätsime asja rohkem suve (siinse) peale, et mulje ilusam oleks.
Laupäev oligi imeilus - päike säras ja sooja oli 27 kraadi.   Startisime varakult, juba seitsme paiku, et jõuaks ikka suurema osa rahvuspargist läbi käia.   Zagrebist Plitvice'sse on umbes  140 kilomeetrit ehk 2 tundi sõitu.   Esimesed 40 kilomeetrit kuni Karlovac'ini saab sõita kiirteel, kuid edasi juba mööda käänulisi mägiteid.
Olime arvanud, et ega pargis palju rahvast pole - kes ikka viitsib hommikul vara metsa mööda kolada.  Aga võta näpust!   Parkla oli täis turismibusse ning ka autosid oli hulganisti.   Leidsime siiski omale puude alla parkimiskoha.   Parkimine on siin tasuline ja maksab 7 kuna tund.   Võiks ju arvata, et parkimine on rahvuspargi pääsme hinna sees..., aga ei.  Rahvuspargi pääsme eest tuleb välja käia päris kopsakas summa - 130 kuna.   Võin etteruttavalt öelda, et pilet on oma hinda väärt!
Plitvice rahvuspark rajati 1949 aastal ja on Horvaatia suurim.   Rahvuspark on maailmakuulus oma asuursiniste järvede, jugade ja kärestike poolest.   Kõrgeim juga on 78 meetrit. Tegemist on karstialaga, kus on lisaks nähtaval olevatele järvedele ka hulganisti maa-aluseid jõgesid, järvekesi ning koopaid.   Ainulaadne järvede ja kaskaadide süsteem on tekkinud tänu vee suurele kaltsiumkarbonaadi sisaldusele, mis on settimisel tekitanud looduslikud tammid.
Pargis on palju erineva pikkusega matkaradu.   Kõige populaarsemad neist on laudteed, mis ühendavad tähtsamaid objekte.   Laudteid pidi olema koguni 8 kilomeetrit.

Parklast esimese järveni viiv rada oli nii rahvast täis, et saime ainult ühtlase vooluga kaasa kulgeda.  Mööda minna ka ei õnnestunud, sest ühele poole jäi mäesein ja teisele kuristik.   Rahvast oli tohutult!   Ei kujuta ette, mis seal suvekuudel toimub?!   Nii me siis kulgesime oma kilomeetri jagu järvede ja kaskaadide vahel ringi.   Vaatepilt oli vapustavalt ilus!   Vesi oli nii asuursinine ja kristallselge, et kui ise näinud poleks, siis ei usuks.

Kõik järved asuvad erinevatel tasapindadel ja on omavahel ühendatud arvukate jugade ning kaskaadidega.
Kõige suurem juga ja kaks järve asuvad pargi sissepääsu lähedal ja nii suurem osa inimesi (õnneks!) kaugemale ei jõuagi.   Natuke kangemad jalutavad teise järveni kust saab tasuta laevaga üle järve tasuta pargibussi peatusesse sõita.   Meil oli ka esialgu plaan laevasõit kaasa teha, kuid järjekorras seisis vähemalt 200 inimest. Otsustasime selle asemel ümber järve jalutada.   Niipea kui olime "peateest" natuke eemaldunud, saabus kauaoodatud vaikus.  Rada oli täiesti inimtühi ning me ei kohanud enne järgmist punkti, kuhu bussiga sai, ühtegi hingelist.

Käisime/ ronisime mööda mägesid sel päeval umbes 25 kilomeetrit ning olime õhtuks päris väsinud.   Aga päev oli korda läinud - selliseid vaateid pole ma varem kunagi näinud.  Ja nagu voldikus kirjas oli, siis vähemalt Euroopas, ei näegi!

Lõppu ka üks kataloogi foto!

Rab.

Ühel ilusal päikeselisel nädalavahetusel külastasime saart nimega Rab. (http://en.wikipedia.org/wiki/Rab)

Rab on 94 km2 suurune saar Aadria mere põhjaosas.   Saare idakülg on tugevate bora-tuulte, mille suurim kiirus võib ulatuda kuni 220 km/ h, tõttu paljas ning elutu.  (http://en.wikipedia.org/wiki/Bora_(wind))

Linnakesed ning supelrannad asuvad saare lääneosas, mis on suurelt jaolt kaetud tammemetsaga.

Esimest korda mainitakse Rab'i juba 360 aastat enne meie ajaarvamist, mil saart asustasid illüürlased.   Hiljem on saar kuulunud muuhulgas Rooma ja Bütsantsi Impeeriumi ning Veneetsia koosseisu.   Tänapäeval on saar tuntud oma ilusa looduse ja randade ning igasuvise keskajafestivali poolest.

Rab'ile saab praamiga kas mandril asuvast Jablanac'i nimelisest külakesest või läbi Krk'i saare.  Kuna olime Krk'il juba käinud, siis valisime esimese variandi.   Zagrebist on Jablanac'i ~200 km ehk 2,5 tundi sõitu.  Kiirtee osa läheb kiiresti, kuid viimane kolmandik teest kulgeb mööda mägiseid serpentiine, kus kiirused madalad.

Praamisõit Rab'ile kestab 15 minutit ning selle eest tuleb ühel suunal välja käia 108 kuna (auto+2 inimest).   Soovitav on juba varakult kohale tulla ning järjekorda asuda, sest praamile soovijaid on tohutult palju.  Praam käib aga kord tunnis.   Ei kujuta ette, milline olukord suvel võiks olla?!

Saarel maabudes hakkasime esimese asjana oma majutuskohta otsima.   Olime toa kinni pannud Captain's Club nimelises öömaja pakkuvas asutuses.  (http://www.rab-croatia.com/captain/indexen.htm)  Kuna GPS'is nii väikese koha teid ei olnud, siis ilma turismiinfopunkti abita seekord läbi ei saanud.   Kohale jõudes selgus, et tegemist on imearmsa väikese majaga, kus on ainult 5 külalistetuba ning 3 apartmenti.   Maja asus rohelusse uppunud aias otse mere ääres.   Aed oli täis kõikvõimalikke õitsevaid lilli, põõsaid ja puid.  Eriti võimsa mulje jätsid  maja katuseni ulatuvad roniroosid, mis moodustasid rõdule midagi lehtla taolist.

Asjad laiali pakkinud, sõitsime saare keskusesse (kah Rab), et endale jalgrattaid rentida.   Autoga igale poole ligi ei pääse ja kui pääsebki, siis parkimisega on kindlasti raskusi.

Saime täiesti korralikud jalgrattad hinnaga 10 eurot päev.  Hankisime samast kohast ka saare kaardi ning retk võis alata.

Ilm oli piisavalt palav ning sõiduvorm (vähemalt minul) piisavalt nõrk, et juba esimese 5 kilomeetri peal ära väsida.  Enda lohutuseks võin öelda, et tee läks ikka sinka-vonka mäest üles ja alla ka....

Esimese peatuse tegime keset metsa ühe väikese "kohviku" juures, mis asus otse rannas.   "Kohviku" moodustasid paar lauda ning mõned toolid ja muidugi ka müügiputka.   Miljöö see-eest oli miljonivääriline - linnulaul, lainete kohin, pilvitu taevas ja asuursinine meri!

Sõitsime veel mõned tunnid ringi, kuid siis hakkas kõht süüa nõudma ning ka ilm oli nii kuumaks läinud, et otsustasime rattad tagastada.   Kõige kuumem aeg päevast on siin (Horvaatias) kella 4-st 6-ni.

Värskendasime end majutuskohas natuke ja suundusime seejärel õhtust sööma.   Vanalinnas oli nii palju armsaid söögikohakesi, et raske oli nende vahel valida.   Otsustasime viimaks ühe merevaatega konoba kasuks.   Rannikualade menüüs on tavaliselt palju mereande: erinevat kala, kalmaare, kaheksajalgu, karpe, jne.  Valituks osutusid sinimerekarbid na buzaru (spetsiaalne tomati- ja veinikaste) ning praetud aadria mere sardiinid.   Toit oli, nagu alati, väga maitsev ja portsionid suured.

Peale suurt kõhutäit jalutasime natuke mööda vanalinna ringi.   Peaväljakul sattusime juhuslikult käsitöölaadale ja folkloorietendusele.  Mul õnnestus endale laadalt viimaks lavendlipadi soetada!     Siiani olime müügil näinud ainult pisikesi lavendlikotikesi ja -kimbukesi.   Horvaatia saartel ning eriti Dalmaatsias kasvatatakse lavendlit palju ning see leiab ka laialdast kasutamist.   Laadal pakuti müügiks veel mett, juustu ja loomulikult oliiviõli.
Rahvalaulud ja -tantsud olid ka toredad.   Istusime ühes väljakul asuvas kohvikus etendust ja veini nautides päris hiliste õhtutundideni.

Zagrebi ümbruse matkarajad.

Ilmad on meil ilusad ja nii me käimegi peaaegu iga päev looduses.   Zagrebi lähedal on väga palju kohti, kus rattaga sõita, matkata või niisama jalutada.  Ja rahvas seda võimalust ka kasutab!
10 km Zagrebist põhjapoole jääb 18-hektariline Medvenica looduspark, kus kõrgemad mäetipud on 1000 meetri kõrgused.  (http://www.pp-medvednica.hr/Medvednica_en/Medvednica_en.htm)   Looduspargis on erinevaid õpperadasid, tähistatud matkarajad, isegi matkarada ratastoolis liikujale.   Medvanica kõrgeim tipp on Sljeme, kus asuvad muuhulgas mäesuusakeskus ja teletorn.  

Suvel saab seal peale mägedes matkamist  väliterassidel suurepärast vaadet ning päikesepaistet nautida.   Kes on aga väga väsinud ja näljane, saab mõnes söögikohas ennast kohalike spetsialiteetidega turgutada.   Toidud on head ja hinnadki soodsad!

Lisaks paaritunnistele jalutuskäikudele mägedes, on võimalik sooritada ka pikemaid matku.   Medvenica looduspargis on umbes kümmekond mägionni, mida saab ette teatamise korral ööbimiseks reserveerida.   Samuti leidub seal telkimis- ja puhkeplatse.

Meie teine lemmikkoht on Zagrebist 25 kilomeetri kaugusel asuv 13.sajandil asustatud Samobor'i linn ja selle lähedal paiknev Žumberak'i looduspark (http://www.park-zumberak.hr/index_en.html).
Esmakordselt sattusime Samobori nende iga-aastase "salaami"-festivali ajal.   Meie mõistes oli tegemist laadaga, kus lisaks salaamile müüdi ka rahvuslikku käsitööd ning koduõlut, -veini.  Vanalinn oli täis erinevate vorstivalmistajate telke ning kioske.   Mängisid rahvamuusikud, õlut ja veini voolas ojadena :)   Mis selle ürituse juures kõige rohkem meie imestust pälvis, oli see, et kõik vorstitegijad pakkusid oma tooteid tasuta proovimiseks.   Ja mitte ainult tükikest, vaid tervete vorstide kaupa!   Ja nii terve päeva!  

Kohe vanalinnast saab alguse mööda jõekallast kulgev rada, mis viib linna servas mäetipus asuvasse Stari Grad'i.   Tegemist on Samobori algusaegadel ehitatud kindluse varemetega.   (Igatahes Horvaatia põhja- ja keskosas käies jääb küll mulje, et iga vähekegi kõrgema mäe tipus on kunagi kindlus olnud:).)
Samobor on ümbritsetud mägede-küngastega, millest 333 km2 moodustabki Žumberak'i looduspargi.   Looduspargis on arvukalt ratta- ja matkaradu, mägionne.   Külastamist väärivad nii pargis asuvad koopad kui mitmed joad.    Pinnavormilt on tegemist karstialaga, seetõttu leidub ka arvukalt allikaid.   Loomariigist on muuhulgas esindatud hundid ja karud.
Looduspargi piires asuvad ka 12.sajandist pärinevad Okić'i kindluslinna varemed.   Varemed paiknevad üldisest asustusest eemalasuva metsadega ümbritsetud mäe tipus.   Tippu viiv teerada on üsna järsk ja maaliline, kulgedes läbi metsa ning kaljulõhede.  

Seega avastamisrõõmu on siin kuhjaga!   Horvaatia hakkab mulle iga päevaga üha rohkem ja rohkem meeldima!