Kolm kuud on möödunud lausa linnutiivul. Asjad on meil juba peaaegu pakitud. Reedel asume jälle teele. Seekord on kahju lahkuda - Horvaatia on nii armsaks ja koduseks saanud! Isegi horvaatia keelest on kenake ettekujutus tekkinud. Muide, homme on mul eksam :)
Hakkan kindlasti puudust tundma meie igaõhtustest jalutuskäikudest Maksimiri pargis põliste tammede ja pöökide all. Tallinnas sellist võimalust pole. Ja väga paljudes kohtades ei ole. Medvenica mäed ja matkarajad oma suurepäraste vaadetega jäävad meelde mõlkuma.... Igal nurgal asuvad kodused kohvikud....
Nii head cappuccinot, kui siinsetes kohvikutes, ei saa lähiajal kindlasti mitte kusagilt. See mõnus paks vaht, mmmm!
Poleks ealeski uskunud, et minust võiks "horvaatlane" saada - aga nii see on!
Doviđenja, Hrvatska! Nedostajati ću ti!
Hakkan kindlasti puudust tundma meie igaõhtustest jalutuskäikudest Maksimiri pargis põliste tammede ja pöökide all. Tallinnas sellist võimalust pole. Ja väga paljudes kohtades ei ole. Medvenica mäed ja matkarajad oma suurepäraste vaadetega jäävad meelde mõlkuma.... Igal nurgal asuvad kodused kohvikud....
Nii head cappuccinot, kui siinsetes kohvikutes, ei saa lähiajal kindlasti mitte kusagilt. See mõnus paks vaht, mmmm!
Poleks ealeski uskunud, et minust võiks "horvaatlane" saada - aga nii see on!
Doviđenja, Hrvatska! Nedostajati ću ti!
No comments:
Post a Comment