Rab.

Ühel ilusal päikeselisel nädalavahetusel külastasime saart nimega Rab. (http://en.wikipedia.org/wiki/Rab)

Rab on 94 km2 suurune saar Aadria mere põhjaosas.   Saare idakülg on tugevate bora-tuulte, mille suurim kiirus võib ulatuda kuni 220 km/ h, tõttu paljas ning elutu.  (http://en.wikipedia.org/wiki/Bora_(wind))

Linnakesed ning supelrannad asuvad saare lääneosas, mis on suurelt jaolt kaetud tammemetsaga.

Esimest korda mainitakse Rab'i juba 360 aastat enne meie ajaarvamist, mil saart asustasid illüürlased.   Hiljem on saar kuulunud muuhulgas Rooma ja Bütsantsi Impeeriumi ning Veneetsia koosseisu.   Tänapäeval on saar tuntud oma ilusa looduse ja randade ning igasuvise keskajafestivali poolest.

Rab'ile saab praamiga kas mandril asuvast Jablanac'i nimelisest külakesest või läbi Krk'i saare.  Kuna olime Krk'il juba käinud, siis valisime esimese variandi.   Zagrebist on Jablanac'i ~200 km ehk 2,5 tundi sõitu.  Kiirtee osa läheb kiiresti, kuid viimane kolmandik teest kulgeb mööda mägiseid serpentiine, kus kiirused madalad.

Praamisõit Rab'ile kestab 15 minutit ning selle eest tuleb ühel suunal välja käia 108 kuna (auto+2 inimest).   Soovitav on juba varakult kohale tulla ning järjekorda asuda, sest praamile soovijaid on tohutult palju.  Praam käib aga kord tunnis.   Ei kujuta ette, milline olukord suvel võiks olla?!

Saarel maabudes hakkasime esimese asjana oma majutuskohta otsima.   Olime toa kinni pannud Captain's Club nimelises öömaja pakkuvas asutuses.  (http://www.rab-croatia.com/captain/indexen.htm)  Kuna GPS'is nii väikese koha teid ei olnud, siis ilma turismiinfopunkti abita seekord läbi ei saanud.   Kohale jõudes selgus, et tegemist on imearmsa väikese majaga, kus on ainult 5 külalistetuba ning 3 apartmenti.   Maja asus rohelusse uppunud aias otse mere ääres.   Aed oli täis kõikvõimalikke õitsevaid lilli, põõsaid ja puid.  Eriti võimsa mulje jätsid  maja katuseni ulatuvad roniroosid, mis moodustasid rõdule midagi lehtla taolist.

Asjad laiali pakkinud, sõitsime saare keskusesse (kah Rab), et endale jalgrattaid rentida.   Autoga igale poole ligi ei pääse ja kui pääsebki, siis parkimisega on kindlasti raskusi.

Saime täiesti korralikud jalgrattad hinnaga 10 eurot päev.  Hankisime samast kohast ka saare kaardi ning retk võis alata.

Ilm oli piisavalt palav ning sõiduvorm (vähemalt minul) piisavalt nõrk, et juba esimese 5 kilomeetri peal ära väsida.  Enda lohutuseks võin öelda, et tee läks ikka sinka-vonka mäest üles ja alla ka....

Esimese peatuse tegime keset metsa ühe väikese "kohviku" juures, mis asus otse rannas.   "Kohviku" moodustasid paar lauda ning mõned toolid ja muidugi ka müügiputka.   Miljöö see-eest oli miljonivääriline - linnulaul, lainete kohin, pilvitu taevas ja asuursinine meri!

Sõitsime veel mõned tunnid ringi, kuid siis hakkas kõht süüa nõudma ning ka ilm oli nii kuumaks läinud, et otsustasime rattad tagastada.   Kõige kuumem aeg päevast on siin (Horvaatias) kella 4-st 6-ni.

Värskendasime end majutuskohas natuke ja suundusime seejärel õhtust sööma.   Vanalinnas oli nii palju armsaid söögikohakesi, et raske oli nende vahel valida.   Otsustasime viimaks ühe merevaatega konoba kasuks.   Rannikualade menüüs on tavaliselt palju mereande: erinevat kala, kalmaare, kaheksajalgu, karpe, jne.  Valituks osutusid sinimerekarbid na buzaru (spetsiaalne tomati- ja veinikaste) ning praetud aadria mere sardiinid.   Toit oli, nagu alati, väga maitsev ja portsionid suured.

Peale suurt kõhutäit jalutasime natuke mööda vanalinna ringi.   Peaväljakul sattusime juhuslikult käsitöölaadale ja folkloorietendusele.  Mul õnnestus endale laadalt viimaks lavendlipadi soetada!     Siiani olime müügil näinud ainult pisikesi lavendlikotikesi ja -kimbukesi.   Horvaatia saartel ning eriti Dalmaatsias kasvatatakse lavendlit palju ning see leiab ka laialdast kasutamist.   Laadal pakuti müügiks veel mett, juustu ja loomulikult oliiviõli.
Rahvalaulud ja -tantsud olid ka toredad.   Istusime ühes väljakul asuvas kohvikus etendust ja veini nautides päris hiliste õhtutundideni.