Medvednica.

Eilne päev möödus meil looduses.  Ilm oli küll pilves, kuid see-eest üsna soe ja nii me otsustasimegi viimaks ühe väikese matka ette võtta.  Zagrebist 10 km põhjapool asub mägi nimega Medvednica (http://en.wikipedia.org/ wiki/Medvednica).  Tegemist on looduspargiga, kus asuvad muuhulgas talispordikeskus ning erinevad majutusasutused.  Pargis on ka palju tähistatud matkaradasid ning paar õpperada.   Samuti on siin võimalik teha paaripäevaseid matku ööbimisega mägionnides.  Medvednica kõrgeim tipp on 1033 meetrit.  63% pargist on kaetud metsaga, milles domineerivad pöök ja tamm.

Metsas oli üllatavalt palju rahvast!  Paistab, et kevad oli pool Zagrebi loodusesse meelitanud.  Kevadet oli tõesti tunda nii õhus kui maapinnal.  Puud veel lehes polnud, kuid maapind oli kaetud erinevat värvi lilledega.  Ka linnud  kuulutasid rõõmuga kevade saabumist.

Valisime oma esimeseks retkeks raja, mis viis Medvedgard'i.  Rada ronis otse mäkke ning kogu talve toas kopitanud inimese võttis see täitsa võhmale.   Lubasime endale, et hakkame metsas käima vähemalt paar korda nädalas.  Medvedgard asus umbes 3 kilomeetri kaugusel mäe otsas.  Medvedgard on 13.sajandil ehitatud keskaegne kindluslinn, millest on tänaseni säilinud osa müürist ning paar torni. ( http://en.wikipedia .org/wiki/Medvedgrad)  Oma rõõmuks avastasime, et kindluses on avatud väike restoran, kus saab nii juua kui ka keha kinnitada.  Ja seda isegi odavamalt kui kesklinnas!  Mäkke ronimine oli meid päris januseks teinud ja nii me nautisimegi  jahutavat keelekastet keskaegses keldris.

Selge ilmaga avaneb Medvedgard'ist ilus vaade Zagrebile.  Meie nägime seekord Zagrebi läbi uduvine.

Ronisime veel paar tundi mööda mägesid.  Seekord läksime tähistatud rajalt kõrvale.  Kuna pöögimetsa alune on ilus ja puhas nagu pargis, on metsa all käimine peaaegu sama, mis tee peal.  Meil õnnestus küll jalad poriseks saada, sest teele jäi ette üks väike oja, mille kaldad osutusid salakavalalt mudasteks :)

Zagreb.

Pühapäeval otsustasime Zagrebi jääda ning viimaks vanalinnaga lähemalt tutvuda.  Ilm oli päikeseline, kuid tuuline ja sooja 14 kraadi ringis.  (Muide täna on juba 19 C sooja!)
Kodust kõnnib vanalinna umbes 10 minutiga.   Võiks ka trammiga sõita, kuid me pole seda süsteemi veel uurida jõudnud.  Ja vist ei uurigi kuna kõik on jalutuskäigu kaugusel.
On ikka suur vahe kui päike paistab!   Tuleb välja, et Zagrebi kesklinn polegi nii hall ja nii inetu kui esmalt tundus.   Tegelikult on see isegi ilus!   Autoga sõites ei pannud neid ilusaid ornamentide ja muude detailidega kaunistatud hooneid tähelegi.   Ilma soojenedes on kõik väljakud lilli täis istutatud ning purskkaevud tööle pandud.   Rahvas istub välikohvikutes ja naudib tassi kohvi või õlut.

Väga ilus hoone on 1895. aastal ehitatud Zagrebi rahvusteater (http://en.wikipedia.org/wiki/Croatian_ National_Theatre_in_Zagreb).

Zagrebi vanalinn (Gornji Grad ehk ülalinn) jaguneb kaheks osaks:  Kaptol ja Gradec.   Mäe otsas paiknevasse vanalinna saab sõita ka funikulööriga, mis pidi olema üks kiiremaid Euroopas.

Kõige uhkema ja erilisema hoonena jäi meile silma 13. sajandist pärinev St. Mark'i kirik oma värviliste katusekividega.   Nagu piparkoogimaja!

Kahjuks on pühapäeviti palju muuseumid ja vaatamisväärsused suletud või suletakse väga vara (kell 13:00) ning seetõttu saime neid ainult väljastpoolt imetleda.   Üllataval kombel meenutas ülemine osa vanalinnast väga Tallinna vanalinna.   Seda poleks ma küll uskunud!   Öeldakse küll, et Praha vanalinn olevat suurem variant Tallinna omast, kuid minuarust on Zagrebi vanalinn palju sarnasem.

Istria.

Möödunud laupäev viis meid Istria'sse - poolsaarele Horvaatia loodeosas.  (http://en.wikipedia.org/ wiki/Istria)  Tegemist on piirkonnaga, mil on huvitav ajalugu.   Nimelt on Istria aegade jooksul korduvalt Itaalia koosseisu kuulunud.   Seda viimati 1. maailmasõja ajal.   Itaalia mõjutusi on näha nii arhitektuuris kui ka kohalikus köögis.   Isegi linnade ja tänavate nimetused on kahes keeles - horvaatia ja itaalia.

Zagrebist Poreč'isse (linn Istria lääneosas) on umbes 240 km.  Suurem osa teest on tasuline kiirtee.   Kiirtee maksu võib laias laastus arvutada 1km=1EEK.  Nojah, praegu on meil juba eurod...

Ka sel korral muutus ilm, peale viimase tunneli läbimist , totaalselt.   Paistis päike ja sooja oli 5-6 kraadi rohkem.   Zagreb on väga halvas kohas mägede vahel ning kõik pilved näivat siia orgu kinni jäävat.

Poreč osutus väikseks armsaks linnakeseks mere ääres.  (http://en.wikipedia.org/wiki/Pore%C4%8D)  Hoolimata jahedavõitu ilmast tegime pikema tiiru mööda vanalinna.  Poreč'is asub oma kuldse mosaiigi poolest kuulus UNESCO maailmapärandite hulka kuuluv Eufraasia basiilika (http://en.wikipedia.org/ wiki/Euphrasian_Basilica).  Õnneks oli basiilika ka avatud ning meil õnnestus paar fotot teha.

Vanalinn meenutas oma kitsaste tänavate ja kollakshallide majadega tüüpilist Itaalia väikelinna.  Nagu ikka, oli igal nurgal kohvik või restoran, vahel sekka ka mõni suveniire müütav poeke.   Kuna kell näitas juba lõuna aega, siis võtsime ka meie ühes välikohvikus istet.   Seekord otsustasime ära proovida horvaatia pitsa.   Olin lugenud, et horvaatia pitsa pidi olema sama hea kui itaalias või isegi parem.  Pitsad on siin õhukese krõbeda põhjaga ning kate on samuti õhem kui meie harjunud oleme.

Toidu hinnad on võrreldavad meie hindadega.   Restoranis on hinnad isegi odavamad, eriti jookide hinnad.   Näiteks saab linna keskväljakul 0,5 l klaasi õlut 18-20 kuna eest (alla 3 euro).

Peale Poreč'ist lahkumist liikusime mööda väikseid rannikuäärseid teid alla Pula suunas.  (http://en.wikipedia .org/wiki/Pula)  Pula on piirkonna suurim linn ning tuntud oma tänini säilinud rooma ajastu ehitiste poolest .   Kõige tuntum on muidugi 1. sajandist pärinev rooma amfiteater.   Tegemist on maailma kuue suurema amfiteatri hulka kuuluva hästi säilinud amfiteatriga.  

Tagasi kodupoole sõitsime mööda poolsaare idakülge.   Oli näha, et kevad on kätte jõudmas.  Inimesed toimetasid aedades ja põldudel.   Kraavipervedel õitsesid võililled ning tundmatud roosad lilled.  Istrias, ja Horvaatias üldse, kasvatatakse palju oliivipuid ning samuti viinamarju.   Oliiviistandustes käis kõva okste lõikamine.

Üks huvitav asi, mis Istriast silma jäi, oli väga huvitavat värvi pinnas - punakaslilla.  Ma pole enne nii intensiivse värviga pinnast näinud!

Zagorje.

Eelmisel nädalavahetusel otsustasime tutvuda Horvaatia põhjaosa ehk Zagorje'ga .(http://en.wikipedia.org/wiki/  Hrvatsko_Zagorje)

Ilm oli juba soojem - 14 C, kui puud olid (ja on siiani) ikka raagus ning põllud pruunid.   Seetõttu eriti õue jalutama veel ei kutsu.   Mõtlesime, et teeme sealsele piirkonnale autoga ringi peale, et hiljem, kevadepoole tagasi minna.  Horvaatia põhjaosas pidi olema kena loodus - viinamarjadega kaetud mäenõlvad ning pöögimetsad.   Zagorje's asub ka palju kuumaveeallikaid, mille lähedusse on püstitatud arvukalt spaasid.   Ka spaakülastuse otsustasime jätta ajale, mil puud rohelised ning ilm soe.

Esimesena võtsime suuna Veliki Tabor'ile, mis olevat Horvaatia suurim ja paremini säilinud loss/ kindlus (http://en.wikipedia.org/wiki/Veliki_Tabor_Castle).   Loss pärineb 12.sajandist ning selle ruumes asub tänapäeval muuseum.   Kohale jõudes selgus aga tõsiasi, et 2009. aastal välja antud "Eyewitness Travel'i" info on aegunud ning loss juba 2008.aastal remondiks suletud.  Lossi me niisiis ei pääsenud, kuid see-eest õnnestus proovida erinevaid kohalikke kangemaid jooke.   Nimelt müüs üks kohalik külanaine lossiesisel platsil omavalmistatud likööre ning moose.   Ju polnud me ainukesed turistid, kes tulid heausklikult lossiga tutvuma!  Joogid olid kohe väga head!  Meile maitses eriti vaarikaliköör, mida me ka kaasa ostsime.

Edasi sõitsime mööda väiksemaid kõrvalteid Varaždin'i suunas.   Varaždin on suurim linn Horvaatia põhjaosas ning tuntud oma hästi säilinud barokkstiilis vanalinna tõttu.  (http://en.wikipedia.org/wiki/ Vara%C5%BEdin)   Varaždini vanalinn oli tõesti ilus ning meenutas mingil määral Tallinna vanalinna, olles siiski palju väiksem.   

Järjekordselt oli linn inimestest tühi.   Ainult keskväljakul asuvas välikohvikus istus paar kohvi- ja õllesõpra.   Kohati oli tunne, et olemegi ainukesed inimesed Varaždin'is!   Vanalinnale ring peale tehtud ja oligi aeg kojusõitu alustada.   Zagorje's on veel arvukalt losse ja mõisahooneid, mida tasuks vaadata, kuid kõike on kuni aprilli-maini talvehooajaks suletud.

Krk.

Üle-eelmisel nädalavahetusel otsustasime mere äärde sõita ja vaadata ehk leiame Horvaatias ka mõne ilusa koha.  (Zagreb ehmatas ikka päris ära!   Internetis leiduva info põhjal pidi Zagreb ju ilus linn olema....).   Zagrebile lähim mereäärne linn on sadama-ja tööstuslinn Rijeka (http://en.wikipedia.org/wiki/Rijeka), mis asub umbes 170 km kaugusel.   Tasuliste kiirteede (130 km/ h) võrgustik on siin hea ja nii ei läinudki meil mereni jõudmiseks rohkem kui umbes poolteist tundi.   Tee kulgeb üles-alla läbi mägede.  Palju on üsna pikki tunneleid.   Peale viimase tunneli läbimist ootas meid üllatus!   Siiamaani polnud me juba üle nädala sinist taevast näinud ja ilmgi oli püsivalt jahe.   Peale kahekilomeetrise tunneli läbimist jõudsime hoopis teise maailma - päike säras ning termomeeter näitas neljateist soojakraadi.   Teisele poole tunnelist olid jäänud paks lumekate ning lauspilvisus.   Loodus oli ilus.   Kadakate ja muude okaspuudega kaetud kaljused nõlvad, taamal lasuursinine meri.   Tuleb välja, et Horvaatia siiski on ilus!
Kuna Rijekas polnud midagi peale hakata, siis otsustasime sõita lähedal asuvale Krk'i saarele, kuhu sai mööda saart mandriga ühendavat silda.  (http://en.wikipedia.org/wiki/Krk)   Tegemist on Aadria mere suurima saarega, mille pindala on 405 km2.   Saarel elab palju püsielanikke, kuid esmalt on tegemist populaarse suvituskohaga nii kohalike kui ka turistide hulgas.

Sillaületus maksis 30 kn (1 euro=7,4 kuna).   Seda siis ainult ühel suunal ehk saarele minnes.   Saareelanikele on tõenäoliselt odavam.   

Krk on väga ilus saar.   Kaljud, kadakad, kõikjal suured lambakarjad.   Inimasustus on koondunud põhiliselt kalda äärde, sisemaa on jäetud lammastele - meriino lammastele.

Aega meil oli ja nii hakkasimegi järjest väikesi linnakesi läbi sõitma.   Inimesi liikus vähe ning enamus majade akendest olid luukidega suletud.   Turismihooaeg algab Horvaatias alles aprillist.   Isegi restoranid ja hotellid olid suletud!   Njivice nimelises linnakeses oli siiski üks rannas asuv hotell-restoran avatud ja leidus isegi külastajaid.   Tellisime endale tassi cappuccinot ning imetlesime päikesepaistel  ilusat merevaadet.  

Kohvi juuakse Horvaatias väga palju ja väga kangelt.   Meie mõistes tavaline kohv on neil espresso.   Kohvi kui sellist ei eksisteerigi - juuakse kas espressot, cappuccinot või caffe latte't.   Hoolimata valmistusviisist on siinne kohv suurepärane!   Ühe tassi kohvi eest tuleb välja käia 8-10 kuna.

Järgmisena vaatasime üle saare keskuse, mille nimi on samuti Krk.   Kena armas linnake oma mereäärse promenaadi ja kitsaste vanalinna tänavatega.   Loomulikult olid kõik poekesed, muuseumid ja söögikohad suletud.   See-eest oli hea pilte teha - ei olnud ühtegi inimest, kes oleks ette jäänud :)

Lisaks armsatele linnakestel oli Krk'il ka päris mitmekesine loodus.   Kõrgemat keskosa kattis männimets, idaosa oli kadakane ning lääneküljes rannaäärsed niidud.   Sattusime juhuslikult imekenasse pisikesse eraranda, mis asus lähimast külast umbes 10 km kaugusel.   Ranna ääres muud asustust polnud kui üksik treiler.   Ei tea kas omanik elaski seal või olid ehitustööd alles algamas.  Igatahes paremat asukohta oma kodule on raske soovida.

Saare idaküljele pääsemiseks tuli tagasi keskele sõita, sest otse läbi/ üle mägede viiv tee oli suletud.   Kahju, sest nii järsku tõusu - 22 % - märkivat silti polnud ma enne kohanud.   Tee ise oli hea, ainult kitsa võitu.   Teed on Krk'il üldse heas korras ning uute teede ehitus käib suure hoolega edasi.

Õhtuks olime saarele ringi peale teinud ning võis tõdeda, et siia tasub kevadepoole, kui juba soe on, tagasi tulla küll.

Natuke Zagrebist ja muust ka.

Nagu hiljem selgus, on meie korteri asukoht suurepärane.  Toomasel on tööle kõndida 15-20 minutit, minul kooli 5 minutit ning kesklinn/ vanalinn asub samuti 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel.   Auto seisab suurema osa ajast maja esisel parkimisplatsil.
Jah, hakkasin jälle kohalikku keelt õppima :).   Avastasin, et mulle meeldib väga leida sarnasusi erinevate keelte vahel, uurida sõnade päritolu ja muud sellist.   Seega, mul on uus hobi - "koguda" erinevaid keeli!
Horvaatia keel on üsna keeruline.  (Minu jaoks siiski mitte eriti kuna oskan vene keelt.)  Horvaadi keele ajalugu on väga keeruline!  Keda see täpsemalt huvitab, see saab infot siit: http://et.wikipedia.org/wiki/Serbia-horvaadi_keel.  Lühidalt öeldes on ametlik horvaadi keel noor keel (19.saj.), mis kuulub lõunaslaavi keelterühma ja ei erine märkimisväärselt ülejäänud endise Jugoslaavia koosseisu kuulunud riikides räägitavatest keeltest.  Niipalju kui mina aru sain, räägitakse näiteks Bosnia-Hertsogoviinas sama keelt väikeste variatsioonidega.   Väikesed stiilinäited horvaatia keelest (hrvatski jezik):
trg - väljak
srce - süda
crvena - punane
izvrsno - suurepärane
Nagu näha, siis kaashäälikutega siin ei koonerdata!
Minu klassikaaslasteks on üliõpilane Norrast, üliõpilane Tšiilist, Austraalia-Korea abielupaar, Iisraeli ärimees, neiu Saksamaalt ning must mees Kameruunist.  Tõeline internatsionaal!   Tunnid on viis korda nädalas, kolm akadeemilist tundi korraga.  Kolme kuuga peaks mingi ülevaate vist saama.
Mõne sõnaga Zagrebist ka.   Kuna ilmad olid siiani jahedad (3-6 C), siis ei kutsunud eriti linnaga lähemalt tutvuma.   Usun, et vanalinn (või õigemini vanalinnake) võib täitsa kena olla, kuid ülejäänud linna kohta seda öelda ei saa.   Oleme tänaseks suurema osa linnast läbi sõitnud ning kõik on ühtlaselt hall ning lagunev.   Kindlasti mängib siin oma osa ka aastatel 1991- 1995 toimunud sõda.
Zagreb paikneb Sava jõe ja Medvednica mäe vahelises orus umbes 170 km Aadria mere rannikust.   Linna ülestähendatud ajalugu algab 1094. aastast, mil Ungari kuningas rajas siia piiskopkonna.   http://et.wikipedia.org/wiki/Zagreb
Vahva asi on siin see, et iga nurga peal, igas korrusmajas on oma kafić (kohvik-baar) ning pekarna (pagaripood).  Kohvi juuakse palju ja pirukat nosides kõnnib ringi iga teine zagreblane.   Ma hakkan ka varsti "saiausku".   Siiani eelistasin ikka musta leiba, kuid värskelt ahjust tulnud küpsetistele on raske vastu panna!

kortermaja Zagrebis

Vukovara ristmik

vaade korteri aknast

Teekond Zagrebisse.

Seekordne autoreis läks kuidagi sujuvamalt kui sõit Istanbuli.   Nojah, Zagreb on ka peaaegu 1000 km lähemal! 2070 kilomeetrit Talinnast Zagrebi möödusid sekeldusteta.   Esimese ööbimise tegime juba eelmisest korrast tuttavas Luna motellis Marijampoles Leedus.    Kahe kuuga polnud motellis midagi muutunud.  Naersime omaette, et peaks juba püsikliendi staatust taotlema kuna see oli meile viie kuu jooksul kolmas kord seal peatuda.  Teise öö veetsime Tšehhis Frydek-Mistek nimelises linna Poola piiri lähistel.   Seekordseks öömajaks leidsime hotelli nimega Central.   Tegemist oli 70-ndatel-80-ndatel ehitatud grandioosse ehitisega, mida polnud tõenäoliselt ehituse ajast saati remonditud.   Sellegipoolest jätsid hoone ja selle hiiglaslike mõõtmetega fuajee võimsa mulje.   Võis ainult ettekujutada, milline sotsialistliku võimu sümbol see omal ajal oli!
Kolmanda päeva, 26.veebruari, õhtupoolikul saabusime Horvaatia piirile.   Piiriületus läks kiiresti ja probleemideta.  Kassi ei märganud jälle keegi!  
Zagrebis broneeritud hotell "Galerija" osutus väga nigelaks.  Pisikesed kulunud toad, 80-ndate sisustus, roosad kardinad.     Ausalt öeldes jättis kogu linn esmapilgul oma halli nõukaaegse arhitektuuriga väga trööstitu mulje.  Asja võimendasid veelgi lauspilvisus ning paar külmakraadi.    Kuna oli juba õhtu, siis otsustasime selleks ööks paigale jääda ning hommikul midagi sobivamat otsida.   Lootuses, et siin ikka midagi paremat leidub, mis sel hetkel  kaheldavana tundus!
Järgmiseks hommikuks oli meil kokkulepitud kohtumine interneti kaudu leitud kinnisvaramaakleriga, et eelnevalt välja vaadatud korteritega tutvuda.   Regasime end hotellist välja ning sõitsime kesklinna maakleriga kohtuma.   Maakler ilmuski kokku lepitud ajal välja ning ostus vägagi meeldivaks inimeseks.  Tundub, et horvaatlased ongi sõbralikud inimesed!  Väga huvitav?!   Ja nad on võimelised suhtlema võõrkeeltes!  Hurraaaa!   Selgus, et kõik korterid polegi saadaval ning meie võimalused ahenevad veelgi kuna soovime korterit ainult kolmeks kuuks.  Ja mina unistasin, et saame seekord midagi tõeliselt vahvat!   Õnneks paar varianti ikka oli ning suundusimegi neid üle vaatama.   Järjekordselt sai selgeks, et internetist pole mõtet, linna tundmata, korterit valida.   Asukoht on siiski väga oluline!   Päeva lõpuks oli selge, et tuleb vist jääda esimesena nähtud kesklinnas asuva korteri juurde.   Maja välisilme ehmatas alul päris ära - kole 80-ndate korrusmaja raudtee lähistel.  See-eest olid koridor ja korter ise täitsa kenad.   Avar elutuba, suur rõdu, kaks magamistuba ning kaks tualettruumi, üks neist vannitoas.   Kokku 85 m2.  Ka olid korteris juba olemas nii internet kui SAT-TV.   (Istanbulis pidi internetti pulgaga rõdult püüdma ning televiisorist ainsana arusaadav CNN.)   Võtsime siiski järgmise päevani mõtlemisaega, sest vähemalt mina olin meie elamist teistsugusena ette kujutanud.  
Selleks ööks olime endale valinud kesklinnas asuva hotelli Laguna.   Hotell oli tunduvalt viisakam, kuid siiski väsinud olemisega.   Tegelikult meenutab kogu Zagreb ja selle õhustik mõnd linna Venemaalt või siis Eestit 15-20 aastat tagasi.   Pettumus - olin lootnud eest leida midagi Praha sarnast.  Õlu on siin ka suhteliselt kehv :)
Peale üht- ja teistpidi vaagimist otsustasime tolle korteri ära võtta - ainult kolm kuud ju!   Nagu edaspidi selgub, oligi see väga õige otsus!