Krk.

Üle-eelmisel nädalavahetusel otsustasime mere äärde sõita ja vaadata ehk leiame Horvaatias ka mõne ilusa koha.  (Zagreb ehmatas ikka päris ära!   Internetis leiduva info põhjal pidi Zagreb ju ilus linn olema....).   Zagrebile lähim mereäärne linn on sadama-ja tööstuslinn Rijeka (http://en.wikipedia.org/wiki/Rijeka), mis asub umbes 170 km kaugusel.   Tasuliste kiirteede (130 km/ h) võrgustik on siin hea ja nii ei läinudki meil mereni jõudmiseks rohkem kui umbes poolteist tundi.   Tee kulgeb üles-alla läbi mägede.  Palju on üsna pikki tunneleid.   Peale viimase tunneli läbimist ootas meid üllatus!   Siiamaani polnud me juba üle nädala sinist taevast näinud ja ilmgi oli püsivalt jahe.   Peale kahekilomeetrise tunneli läbimist jõudsime hoopis teise maailma - päike säras ning termomeeter näitas neljateist soojakraadi.   Teisele poole tunnelist olid jäänud paks lumekate ning lauspilvisus.   Loodus oli ilus.   Kadakate ja muude okaspuudega kaetud kaljused nõlvad, taamal lasuursinine meri.   Tuleb välja, et Horvaatia siiski on ilus!
Kuna Rijekas polnud midagi peale hakata, siis otsustasime sõita lähedal asuvale Krk'i saarele, kuhu sai mööda saart mandriga ühendavat silda.  (http://en.wikipedia.org/wiki/Krk)   Tegemist on Aadria mere suurima saarega, mille pindala on 405 km2.   Saarel elab palju püsielanikke, kuid esmalt on tegemist populaarse suvituskohaga nii kohalike kui ka turistide hulgas.

Sillaületus maksis 30 kn (1 euro=7,4 kuna).   Seda siis ainult ühel suunal ehk saarele minnes.   Saareelanikele on tõenäoliselt odavam.   

Krk on väga ilus saar.   Kaljud, kadakad, kõikjal suured lambakarjad.   Inimasustus on koondunud põhiliselt kalda äärde, sisemaa on jäetud lammastele - meriino lammastele.

Aega meil oli ja nii hakkasimegi järjest väikesi linnakesi läbi sõitma.   Inimesi liikus vähe ning enamus majade akendest olid luukidega suletud.   Turismihooaeg algab Horvaatias alles aprillist.   Isegi restoranid ja hotellid olid suletud!   Njivice nimelises linnakeses oli siiski üks rannas asuv hotell-restoran avatud ja leidus isegi külastajaid.   Tellisime endale tassi cappuccinot ning imetlesime päikesepaistel  ilusat merevaadet.  

Kohvi juuakse Horvaatias väga palju ja väga kangelt.   Meie mõistes tavaline kohv on neil espresso.   Kohvi kui sellist ei eksisteerigi - juuakse kas espressot, cappuccinot või caffe latte't.   Hoolimata valmistusviisist on siinne kohv suurepärane!   Ühe tassi kohvi eest tuleb välja käia 8-10 kuna.

Järgmisena vaatasime üle saare keskuse, mille nimi on samuti Krk.   Kena armas linnake oma mereäärse promenaadi ja kitsaste vanalinna tänavatega.   Loomulikult olid kõik poekesed, muuseumid ja söögikohad suletud.   See-eest oli hea pilte teha - ei olnud ühtegi inimest, kes oleks ette jäänud :)

Lisaks armsatele linnakestel oli Krk'il ka päris mitmekesine loodus.   Kõrgemat keskosa kattis männimets, idaosa oli kadakane ning lääneküljes rannaäärsed niidud.   Sattusime juhuslikult imekenasse pisikesse eraranda, mis asus lähimast külast umbes 10 km kaugusel.   Ranna ääres muud asustust polnud kui üksik treiler.   Ei tea kas omanik elaski seal või olid ehitustööd alles algamas.  Igatahes paremat asukohta oma kodule on raske soovida.

Saare idaküljele pääsemiseks tuli tagasi keskele sõita, sest otse läbi/ üle mägede viiv tee oli suletud.   Kahju, sest nii järsku tõusu - 22 % - märkivat silti polnud ma enne kohanud.   Tee ise oli hea, ainult kitsa võitu.   Teed on Krk'il üldse heas korras ning uute teede ehitus käib suure hoolega edasi.

Õhtuks olime saarele ringi peale teinud ning võis tõdeda, et siia tasub kevadepoole, kui juba soe on, tagasi tulla küll.